Kuidas peatada rändevooge?

Euroopa Liidul on rohkem kui kunagi varem vaja ühtset immigratsioonipoliitikat. Tegelikult on seda kogu aeg vaja olnud, sest tööjõu vaba liikumine eeldab ühiseid kokkuleppeid selle kohta, millist tööjõudu väljast sisse lubatakse. Kahjuks on vaja olnud tuhandete inimeste surma Vahemerel, et see vajadus ilmseks saaks. Nüüd otsib kogu Euroopa ideid ja just neid saab Eesti pakkuda.

Eesti avalikus debatis räägitakse ülekaalukalt põgenikest, kellele abi osutamine on inimlikkusest tulenev moraalne kohustus. Valdav osa paatides üle Vahemere tulevaid inimesi ei ole põgenikud, vaid immigrandid. Nad ei palu kaitset oma elule (või piinamise eest), vaid luba elada ja töötada.

See ei tähenda muidugi, et need inimesed võiks uppuma jätta, aga nende pikaajaliseks vastuvõtmiseks ei ole siiski tugevat moraalset kohustust. Kuid arvan, et Euroopa Liidul lasub oluline moraalne kohustus leida nii põgenike kui ka immigrantide asjus poliitika, et meie piiridele ei saabuks iga päev eluga riskides tuhandeid inimesi. Sellise poliitika saavutamiseks tuleb tähele panna, et immigratsioon on eelkõige majanduslik fenomen.

Vahendajad teenivad

Immigreerujad loodavad immigratsioonist rahalist kasu, seetõttu on nad valmis oma liikumisplaani investeerima, tihti algkapitali laenates. Kuna Euroopa tööturul on endiselt palju ohtlikke, musti ja vähemakstud töid, saavad mõned immigrandid loodetud kasu ka kätte. See on loonud suureulatusliku immigratsiooniäri sektori, kus toimetavad reisikorraldajad, töö­vahendajad, immigrantide värbajad, elamisteenuste pakkujad jne. See sektor on tihti vari­majanduslik ja mõnikord kriminaalne. Alternatiivide puudumise tõttu kasutavad immigratsiooniäri loodud teid liikumiseks ka põgenikud.

Immigratsiooniteedel on mõned ristumispunktid, mida enamik migrante läbib. Nagu ka turism, tähendab see inimliikumine raha sissevoolu nendesse ristumispunktidesse. Näiteks Nigerit läbib hinnanguliselt umbes 5000 inimest nädalas, just migratsioon on kujunenud selle riigi üheks olulisemaks sissetulekuvaldkonnaks. Nigeri suuruselt teise linna Agadezi majandus püsib praktiliselt täiesti rändevahendamisel. Rahvusvaheline migratsiooniorganisatsioon (IOM) osutab sealsele märkimisväärsele ehitusbuumile, sidudes selle üheselt irregulaarse migratsiooni tarbeks loodud taristuga.

Enamik raha jääb muidugi varimajandusse ja migratsiooniettevõtjate taskusse, kuid ka see individuaalne rikkus suurendab osa inimeste rahulolu, eriti võimulolijatel. Paraku on niisuguse majandusmudeli hind väga kõrge. Hind on inimkannatused, uppumisoht, ekspluateerimine, prostituudiks müümine ja inimväärikuse kaotamine, mida immigrandid ja põgenikud kannatama peavad. Liibüa valitsuse puudumine lihtsustab kriminaalsete immigratsiooniärimeeste tegevust, aga valitsust ei saa liibüalastele keegi väljaspoolt kinkida. Detsentraliseeritud varimajanduslike ärivõrgustikega võitlemine pole klassikaliste inimkaubanduse vastaste meetoditega väga efektiivne. Lihtsam on leida lahendus majandusloogikast lähtudes: immigratsioonikaubandus tuleb turult välja tõrjuda.

Euroopa ühine rändepoliitika peab seega püsima kolmel sambal: immigratsiooni- ja põgenikevoogude peatamine enne Euroopa piiridele jõudmist, alternatiivsete majandusvaldkondade arendamine lähte- ja transiitriikides ning Euroopa tööturureform.

Peatada enne piiri

Esiteks: praegused rändevood tuleks peatada olulisemates sõlmpunktides nagu Agadez. Peatada on neid aga õigus ainult neil riikidel, kus sõlmpunktid asuvad.

Euroopa Liit saab siin kaasa aidata ja pakkuda riikidele migratsiooniärist kasumlikumat alternatiivi, pakkudes rändega tegelemiseks rahalist ja taristulist abi.

Euroopa Liit saab kokkuleppel sihtriigiga ja koostöös UNHCR-iga ehitada rändekeskuse ning kontrollida, et kõiki sinna jõudvaid inimesi koheldakse inimõiguste normide järgi ja neile tagatakse inimväärsed elutingimused.

Neis keskustes peab inimestel olema võimalik esitada asüülipalve. Kui see palve rahuldatakse, pakutakse kaitset juba rahvusvahelise õiguse kohaselt, eelistades esimest kõige turvalisemat riiki lähtuvalt asüülitaotleja elukohast, kuid jälgides, et ühegi üksiku riigi koorem ei oleks liiga suur.

Inimesed, kellel ei ole alust saada rahvusvahelist kaitset, tuleb üldiselt saata tagasi oma lähteriiki.

Keskuste, tagasisaatmise ja immigratsioonivahendajate peatamise eest tasub suures ulatuses Euroopa Liit, kuid ainult tingimusel, et kohalikud autoriteedid ei väärkohtle ühtegi immigranti ega asüülitaotlejat mingil viisil. Niisugune korraldus tuleb rahastada piisavalt jõukalt, et see tooks transiidiriikidele sisse rohkem, kui toovad praegused immigratsioonivahendajad.

Teiseks, nii transiit- kui ka lähteriikidesse tuleb teha rändelaagritega paralleelselt arenguinves­teeringuid (lähtuvalt riigi vahendite iseloomust), et migratsiooniäri lõplikult peatada.

Niger võiks toota näiteks päikeseenergiat oma ja lähiriikide turule. Investeeringud haridussüsteemi arendamisse aitaksid kohalikke inimesi nende kodumaadel.

Nõue, et investeeringute abiga loodud uutes valdkondades leiaksid tööd kohalikud, aitaks lähteriikides töökohti luua.

Nende investeeringute eesmärk on aja jooksul hakata kõnealustele riikidele tootma rohkem kasumit kui migratsiooni­vahendamine või -ohjamine.

Et vältida enklaavimajanduse teket, tuleb nende investeeringute edukust hinnata ka inimarengus: laste suremuse vähenemine, tervelt elatud aastate lisandumine, haridustaseme tõus, arstiabi kättesaadavus.

Uus Euroopa

Kolmas ja kõige olulisem asjaolu: Euroopa peab vaatama ka endasse. On vaja tunnistada, et kuni meie tööturg nõuab mustadesse ja rasketesse tingimustesse inimesi, kellele suurt maksta ei taheta, ei lõpe ka suuremahulised immigratsioonivood ning lähteriikidesse tehtud arenguinvesteeringutel on väga piiratud mõju.

Immigratsioon tekib eelkõige sihtriigi nõudlusest lähtuvalt. Meil tuleb tunnistada, et Euroopa majandus kui niisugune ei vaja suurt tööjõu sissevoolu.

Seda vajavad ainult kindlad ettevõtjad – need, kes soovivad töötajate arvelt kiirelt rikastuda. Meie majandus vajab üksiku töötaja produktiivsuse suurenemist.

Illegaalse immigratsiooni äri peatamiseks peab Euroopa Liit kokku leppima ühtses tööturupoliitikas, mis lõpetab prekaarsed lepingud, kus igasugune töö, mis loob uut väärtust, peab garanteerima töötajale kohalikule standardile vastava inimväärse elu.

Euroopa peab mäe otsas särama eeskujuna sellest, et kõigi inimeste väärikus on siin tagatud ja kõigil on võimalik oma võimeid parimal viisil teostada.

Autor: Oudekki Loone
Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 02. juulil 2015