Kirjanaised

Kaks õde kirjutavad Eesti ajalehtedes…

Ma tean, kes on süüdi jõuetus vihas

“Kõigil pea maha! Kõigil, kes seal kuradi Riigikogus on, tuleb nelja aasta pärast pea maha võtta. Siis võib-olla saab sinna isetuid inimesi, kes hoolivad rahvast! Aga need nelja aasta pärast muutuvad ka ära ja ikka tuleb pea maha võtta!”

Seda ütles mulle nelja aasta eest üks inimene Saue Maxima ees, minu valimiskampaania käigus. Kogu tolle kampaania jooksul kuulsin iga päev vähemalt ühte seesugust jõuetut vihapurset kõigi ja kõige arvel, mõnikord poliitikute pihta suunatud, ent oma osa said ka eestlased, venelased, gayd, moslemid, mustanahalised, tallinlased, maakad, targad, rumalad ja nii edasi.

Esmaspäeval Toompea ette kogunenud inimestes tundsin ma ära täpselt sellesama jõuetu viha.

Ma tean, kes on selles süüdi.

Ma tean, et selles on süüdi need, kes 21. sajandi jooksul on kujundanud Eesti poliitikat ja Eesti avalikku ruumi, nõudnud selle järjepidevust ja lubanud muutustena ainult “peenhäälestamist“.

Süüdi on kõik need, kes lõid maksupoliitika, mis maksustab vaesust ja vaeseid

Süüdi on need, kes käituvad võimul olles lähtuvalt neoliberaalsest mantrast „riik ei saa sekkuda” ning ei üritagi tööinimesest hoolivat raha- või majanduspoliitikat välja mõelda.

Süüdi on need, kes teevad otsuseid lähtuvalt lootusest „pole inimest, pole probleemi: rahulolematud kolivad ära või surevad vanadusse”.

Süüdi on need, kes on Euroopa Liitu viimased nelikümmend aastat neoliberaalselt juhtinud, hävitades samm-sammult ametiühingud, kaitse alusetu vallandamise eest, riigi poolt tagatud pensioni (asendades selle eraomandis pensionisammastega), ligipääsu meditsiini- ja haridussüsteemile, garanteeritud puhkuse, õiguse kodule, ühesõnaga kõik selle, mis kindlustab inimväärikuse igaühele.

Süüdi on need, kes avalike intellektuaalidena on seda hävitustööd õigustanud, üteldes, et „kõigile ei saagi heaolu jätkuda” (häbenedes välja ütelda, et nende arvates kõigile ei peagi tagama inimväärikust) ja leides ülbelt, et „rahvas on loll ja laisk”, kui inimesed ei taha uskuda, et eliidi heaolu nimel peavad nad nägema oma lapsi kannatamas.

Süüdi on kõik, kes on otseselt poliitiliste otsuste või kaudselt neid otsuseid kaasa kiites loonud maailma, kus heaolu on tagatud ainult valitud vähestele ja ülejäänutele jäävad prekaarsed tööd, väikesed üüritoad, maffia, religioosne fanatism ja sõda vaeste inimeste vahel.

Hädavajalik sõda

See viimane väärib erilist tähelepanu. Kui objektiivne vaesus on lihtsalt neoliberaalsete poliitikate kaasaanne, mille vältimist oluliseks ei peeta, siis sõda vaeste inimeste vahel seda kapitali ülemvõimu tagavatele inimestele hädavajalik. Kui need, kes on võimumaailmast eemal, süüdistavad probleemide korral üksteist või kedagi kolmandat, siis ei saa nad kunagi ühineda ega võimumaailmale väljakutseks muutuda.

Kui vabadus degenereerub vabadusest osaleda ja koos töötada lihtsalt vabaduseks olla sitapea, siis ei ole avalik arutelu üldse võimalik. Kui avalikku arutelu ei ole, siis ei muuda valimised mitte midagi. Siis on valimised viisiks, kuidas grupp aristokraate omavahel ilma verd valamata võimu jagavad, mitte erinevate tulevikuprojektide võistlus. Avaliku arutelu asendamine „kõigi vihkamisega” aitab kanaliseerida ka valimistevahelise poliitilise rahulolematuse niimoodi, et see võimumaailma ei ohustaks.

Eestis on „sõda vaeste inimeste vahel” prahvatanud peamiselt kahel teemal: kooseluseaduse ja sisserände puhul, nii pagulaskvootide kui ÜRO ränderaamistiku arutelus. Kõigil neil juhtudel on katalüsaatoriks intellektuaalne probleem, kõik küsimused olid seesugused, mis mitte kellegi elu homme otseselt halvemaks või paremaks ei tee. Olulisem on aga see, et kõigis nendes aruteludes ei kujundatud vastaseks mitte niivõrd neid, kellel mingi vastutus on (ettevõtjaid, kes kontrollivad kapitali ning poliitikuid, kes neid ettevõtjaid kaitsevad), vaid ühiskonnas niigi vähem õigusi omavad grupid, kes kõigele lisaks veel eriti silma ka ei paista: homoseksuaalsed inimesed ja pagulased.

Ülalt alla juhtimine

Tegelik ärrituse põhjus oli kõigil neil puhkudel aga üks: otsustajad ei rääkinud plaane avalikkusega läbi. Samasooliste inimeste õigust abielluda ei argumenteeritud vajadusega olemasolevaid õigusi laiendada, seda ei olnud üheski valimisprogrammis, lihtsalt kuulutati välja, sest „parlament tahab nii”. Pagulasküsimusega tekkinud viha katalüsaatoriks oli Euroopa komisjoni otsus, kes määras liikmesriikidele pagulaste kvoodid, ignoreerides vabade inimeste õigust valitsemises osaleda. ÜRO rändeleppega seotud viha tekkis taaskord sellest, et kuigi välisministeeriumi ametnikud olid kaua aega teadlikud sellise leppe koostamisest, kuigi me olime igal tasandil protessi haaratud, ei pidanud keegi asjaga pidevalt seotud inimestest oluliseks seda teemat arutada isegi mitte poliitiliste partneritega parlamendis, avalikkusest kõnelemata.

Eesti valib esinatsi

Tulemuseks on meil nüüd avalik ruum, kus protest, mis peaks olema suunatud nii majandusliku kui poliitilise võimu vastu, muutub kiiresti võistluseks „Eesti valib esinatsi”. Selline protest ka ainult vesi nende radikaalide veskile, kes soovivad Eestist luua vaid blondide ja sinisilmsete inimeste riiki, kus keeleinspektsioon võib siseneda igaühe koju, kontrollimaks, kas omavahelises vestluses ikka puhast eesti keelt räägitakse. Õnneks leidub veel piisavalt eluterveid inimesi, kes sellele viimasele visioonile keskmist näppu näitavad ning säutsumasinasse #absurd kirjutavad. Kuid seegi jääb parimal juhul närtsivaks lilleks Toompea ees platsil, kui kõik need inimesed omaenda jõudu poliitikaks ei muuda. Vastasel juhul teeb keegi Pätsi ja ütleb „kui te minu autoritaarse korraga ei lepi siis tuleb ju EKRE”.

Tegelikult ei ole küsimus pagulastes või homoseksuaalides. Küsimus on “leivas ja võis”: kuni igal inimesel ei ole ligipääsu inimväärsele elule ja võimalusele tööd teha, seni tekib koguneb alati salaja vimm, mis viimaks prahvatab.

Mida teha?

Ühine ametiühinguga ja nõua paremat palka ning töötingimusi.

Ühine poliitilise parteiga, et päästa pension kapitaliturgude sammaste käest.

Vali 2019. aasta parlamenti inimesed, kes plaanivad kaotada palgavaesuse, mitte ei õhuta sind oma naabrist parem olema ning kui ei õnnestu, tal silma siniseks lööma.

Me oleme vabad ainult siis, kui me oma fantaasiate, unistuste ja plaanidega päriselt osaleme otsuste tegemises. Mässata võivad orjad ka.

Avaldatud Eesti Päevalehes, 30.11.2018

Advertisements

KAPO ja võimude lahusus

Kummalisel kombel tuleb 21. sajandi Eestis veel kord ette võtta küsimus sellest, miks Kapol ei tohiks olla kohtuvõimu. Kummalisel, kuna tegelikult võiks ju arvata, et see probleem on ükskord ja igaveseks ära lahendatud: filosoof Montesquieu poolt, head 267 aastat tagasi. Vabas ühiskonnas on kolm omavahel sõltumatut võimu – seadusandlik, kohtu- ja täidesaatev võim omavahel lahutatud. Uurimisasutused, prokuratuur, politsei, kuuluvad kohtuvõimu alla ning peavad olema eristatud nii valitsuse kui parlamendi tegemistest. Ka täna pole salateenistustel kohtuvõimu üheski oma nime auga kandvas demokraatias ei Euroopas ega Ameerikas. Salateenistused on ülesehituslikult seotud valitsusega ehk ühe poliitilise osapoolega. Kui neile anda ka kohtuvõim, siis hakatakse paratamatult tegelema uurimistega, millel on poliitiline iseloom, muutudes nii potentsiaalseks relvaks opositsiooni vastu.

Salateenistuste olemasolu õigustab ainult ja ainult vajadus kaitsta riiki välisagentide eest, olgu need siis Eesti kodanikud või mitte. Teiste sõnadega, salateenistuste ainus funktsioon saab olla vastuluure. Salateenistused ei tohi omaenda riigi pinnal omada mingit rolli. Isegi mitte terrorismi ja ekstremismiga võitlemist. Äärmisel juhul võib Kaitsepolitsei teha nendes juhtumites kohtuvõimuga koostööd, kuid Kapol endal ei tohiks olla näiteks mingit õigust kellegi arreteerimiseks. Eestis on olemas kaheldamatult pädev Keskkriminaalpolitsei, kelle ülesannete hulka kuulub tegelemine nii terrorismi, ekstremistide kui ka korruptsioonikuritegudega. Rääkimata üldisest politseistruktuurist, inimestest, kes iga päev põhiseaduslikku korda kaitsevad ja kuritegudega võitlevad. Muide, ka politseiprefektuuride juures eksisteerivad majanduskuritegude talitlused.

Justiitsministeerium tuletas juba 2009. aastal meelde, et majanduskuritegude menetlejana on Kapo roll äärmiselt küsitav ning võib oluliselt kahjustada tema võimekust Eesti julgeoleku tagamisel. Täna on viimane aeg hoiatuste peale tegutseda. Kapo ainsaks rolliks tuleb jätta vastuluure ja riigisaladuste kaitse. See kaitseb meie riiki välisohu eest. Põhiseadusliku korra kaitsega ning terrorismi ja korruptsiooniga võitlemisega saab suurepäraselt hakkama politsei. Euroopa demokraatia mudel ei sisalda kuskil salateenistustele kohtuvõimu andmist. Ameerika mudel ka mitte, isegi lapsed teavad, et CIA ei tohi teha operatsioone oma kodu pinnal. Kas me tõesti tahame jätkata mudeliga autoritaarsest minevikust, mida me kahjuks liiga hästi mäletame? KGB järgi nostalgiat tundvatel isikutel soovitan oma tundeid rahustada Okupatsioonide Muuseumis. Eesti riik tuleb aga ehitada vaba ja demokraatlikuna, kus salateenistused riigi pinnal ühtegi operatsiooni ette võtta ei saa.

Autor: Oudekki Loone
Ilmus Eesti Päevalehes, 24. 09. 2015

Kuidas peatada rändevooge?

Euroopa Liidul on rohkem kui kunagi varem vaja ühtset immigratsioonipoliitikat. Tegelikult on seda kogu aeg vaja olnud, sest tööjõu vaba liikumine eeldab ühiseid kokkuleppeid selle kohta, millist tööjõudu väljast sisse lubatakse. Kahjuks on vaja olnud tuhandete inimeste surma Vahemerel, et see vajadus ilmseks saaks. Nüüd otsib kogu Euroopa ideid ja just neid saab Eesti pakkuda.

Eesti avalikus debatis räägitakse ülekaalukalt põgenikest, kellele abi osutamine on inimlikkusest tulenev moraalne kohustus. Valdav osa paatides üle Vahemere tulevaid inimesi ei ole põgenikud, vaid immigrandid. Nad ei palu kaitset oma elule (või piinamise eest), vaid luba elada ja töötada.

See ei tähenda muidugi, et need inimesed võiks uppuma jätta, aga nende pikaajaliseks vastuvõtmiseks ei ole siiski tugevat moraalset kohustust. Kuid arvan, et Euroopa Liidul lasub oluline moraalne kohustus leida nii põgenike kui ka immigrantide asjus poliitika, et meie piiridele ei saabuks iga päev eluga riskides tuhandeid inimesi. Sellise poliitika saavutamiseks tuleb tähele panna, et immigratsioon on eelkõige majanduslik fenomen.

Vahendajad teenivad

Immigreerujad loodavad immigratsioonist rahalist kasu, seetõttu on nad valmis oma liikumisplaani investeerima, tihti algkapitali laenates. Kuna Euroopa tööturul on endiselt palju ohtlikke, musti ja vähemakstud töid, saavad mõned immigrandid loodetud kasu ka kätte. See on loonud suureulatusliku immigratsiooniäri sektori, kus toimetavad reisikorraldajad, töö­vahendajad, immigrantide värbajad, elamisteenuste pakkujad jne. See sektor on tihti vari­majanduslik ja mõnikord kriminaalne. Alternatiivide puudumise tõttu kasutavad immigratsiooniäri loodud teid liikumiseks ka põgenikud.

Immigratsiooniteedel on mõned ristumispunktid, mida enamik migrante läbib. Nagu ka turism, tähendab see inimliikumine raha sissevoolu nendesse ristumispunktidesse. Näiteks Nigerit läbib hinnanguliselt umbes 5000 inimest nädalas, just migratsioon on kujunenud selle riigi üheks olulisemaks sissetulekuvaldkonnaks. Nigeri suuruselt teise linna Agadezi majandus püsib praktiliselt täiesti rändevahendamisel. Rahvusvaheline migratsiooniorganisatsioon (IOM) osutab sealsele märkimisväärsele ehitusbuumile, sidudes selle üheselt irregulaarse migratsiooni tarbeks loodud taristuga.

Enamik raha jääb muidugi varimajandusse ja migratsiooniettevõtjate taskusse, kuid ka see individuaalne rikkus suurendab osa inimeste rahulolu, eriti võimulolijatel. Paraku on niisuguse majandusmudeli hind väga kõrge. Hind on inimkannatused, uppumisoht, ekspluateerimine, prostituudiks müümine ja inimväärikuse kaotamine, mida immigrandid ja põgenikud kannatama peavad. Liibüa valitsuse puudumine lihtsustab kriminaalsete immigratsiooniärimeeste tegevust, aga valitsust ei saa liibüalastele keegi väljaspoolt kinkida. Detsentraliseeritud varimajanduslike ärivõrgustikega võitlemine pole klassikaliste inimkaubanduse vastaste meetoditega väga efektiivne. Lihtsam on leida lahendus majandusloogikast lähtudes: immigratsioonikaubandus tuleb turult välja tõrjuda.

Euroopa ühine rändepoliitika peab seega püsima kolmel sambal: immigratsiooni- ja põgenikevoogude peatamine enne Euroopa piiridele jõudmist, alternatiivsete majandusvaldkondade arendamine lähte- ja transiitriikides ning Euroopa tööturureform.

Peatada enne piiri

Esiteks: praegused rändevood tuleks peatada olulisemates sõlmpunktides nagu Agadez. Peatada on neid aga õigus ainult neil riikidel, kus sõlmpunktid asuvad.

Euroopa Liit saab siin kaasa aidata ja pakkuda riikidele migratsiooniärist kasumlikumat alternatiivi, pakkudes rändega tegelemiseks rahalist ja taristulist abi.

Euroopa Liit saab kokkuleppel sihtriigiga ja koostöös UNHCR-iga ehitada rändekeskuse ning kontrollida, et kõiki sinna jõudvaid inimesi koheldakse inimõiguste normide järgi ja neile tagatakse inimväärsed elutingimused.

Neis keskustes peab inimestel olema võimalik esitada asüülipalve. Kui see palve rahuldatakse, pakutakse kaitset juba rahvusvahelise õiguse kohaselt, eelistades esimest kõige turvalisemat riiki lähtuvalt asüülitaotleja elukohast, kuid jälgides, et ühegi üksiku riigi koorem ei oleks liiga suur.

Inimesed, kellel ei ole alust saada rahvusvahelist kaitset, tuleb üldiselt saata tagasi oma lähteriiki.

Keskuste, tagasisaatmise ja immigratsioonivahendajate peatamise eest tasub suures ulatuses Euroopa Liit, kuid ainult tingimusel, et kohalikud autoriteedid ei väärkohtle ühtegi immigranti ega asüülitaotlejat mingil viisil. Niisugune korraldus tuleb rahastada piisavalt jõukalt, et see tooks transiidiriikidele sisse rohkem, kui toovad praegused immigratsioonivahendajad.

Teiseks, nii transiit- kui ka lähteriikidesse tuleb teha rändelaagritega paralleelselt arenguinves­teeringuid (lähtuvalt riigi vahendite iseloomust), et migratsiooniäri lõplikult peatada.

Niger võiks toota näiteks päikeseenergiat oma ja lähiriikide turule. Investeeringud haridussüsteemi arendamisse aitaksid kohalikke inimesi nende kodumaadel.

Nõue, et investeeringute abiga loodud uutes valdkondades leiaksid tööd kohalikud, aitaks lähteriikides töökohti luua.

Nende investeeringute eesmärk on aja jooksul hakata kõnealustele riikidele tootma rohkem kasumit kui migratsiooni­vahendamine või -ohjamine.

Et vältida enklaavimajanduse teket, tuleb nende investeeringute edukust hinnata ka inimarengus: laste suremuse vähenemine, tervelt elatud aastate lisandumine, haridustaseme tõus, arstiabi kättesaadavus.

Uus Euroopa

Kolmas ja kõige olulisem asjaolu: Euroopa peab vaatama ka endasse. On vaja tunnistada, et kuni meie tööturg nõuab mustadesse ja rasketesse tingimustesse inimesi, kellele suurt maksta ei taheta, ei lõpe ka suuremahulised immigratsioonivood ning lähteriikidesse tehtud arenguinvesteeringutel on väga piiratud mõju.

Immigratsioon tekib eelkõige sihtriigi nõudlusest lähtuvalt. Meil tuleb tunnistada, et Euroopa majandus kui niisugune ei vaja suurt tööjõu sissevoolu.

Seda vajavad ainult kindlad ettevõtjad – need, kes soovivad töötajate arvelt kiirelt rikastuda. Meie majandus vajab üksiku töötaja produktiivsuse suurenemist.

Illegaalse immigratsiooni äri peatamiseks peab Euroopa Liit kokku leppima ühtses tööturupoliitikas, mis lõpetab prekaarsed lepingud, kus igasugune töö, mis loob uut väärtust, peab garanteerima töötajale kohalikule standardile vastava inimväärse elu.

Euroopa peab mäe otsas särama eeskujuna sellest, et kõigi inimeste väärikus on siin tagatud ja kõigil on võimalik oma võimeid parimal viisil teostada.

Autor: Oudekki Loone
Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 02. juulil 2015

Eraelu kaitseks

Niisiis on USA suursaatkonna salajane üksus jälginud aastaid Tallinna tänavatel inimesi, kogunud isikuandmeid ja kandnud kahtlaselt käitujaid ülemaailmsesse terroriandmebaasi. Eesti pole muidugi erand, vaid osa suuremast mustrist. Saksa ajalehed kirjutavad juba mõnda aega, kuidas BND ehk Saksa välisluureteenistus varustab NSA-d pealtkuulamismaterjalidega (telefonikõnede salvestused, meilid jne), mis puudutavad nii Euroopa ettevõtteid kui ka näiteks kõrgeid Prantsuse riigiametnikke.

Vabas ühiskonnas on inimeste privaatsuse kaitse üks olulisemaid põhiõigusi. Kellele meeldiks, kui tema pank jagaks oma äranägemise järgi andmebaasi selle kohta, mis toimub tema klientide kontodel? Aga kui seda teeks valitsus? Või teise riigi valitsus, keda me ei saa järgmistel valimistel maha hääletada – isegi kui nad meie andmetega kurjasti käituvad?

See, mida inimene telefonis räägib, mida ta ostab ja kunas või kus ta jalutab, kuulub ainult selle inimese eraellu ja ainult tema ise on kõrgeim selle teabe üle otsustaja. Riik peab niisugust vabadust ja otsustusõigust kaitsma. Igasugune eraelu puutumatuse riive peab olema seetõttu väga selgelt põhjendatud nii konkreetse osutatava ohu kui ka uurimisprotsessidega. Veelgi tähtsam on, et neid uurimisi juhiksid just selle maa võimud, kus tegevus toimub, sest üksnes nemad väljendavad kõnealuse maa-ala suveräänsust (omanike tahet, kui soovite).

Jälgimisest ohtlikum

Igasugune koostöö on muidugi võimalik, sest saatkondi võivad tahta rünnata terroristid, kellel on suveräänsusest oma arusaam, aga igasugune ühistegevus peab olema läbipaistev, salajaste lepeteta. Kontrolli tohib jätta üksnes neile, kes esindavad suverääni, st kodanikke.

Inimeste eraelulistest käikudest ja jutuajamistest andmebaasi koostamine on aga veel ohtlikum kui niisama jälgimine. Kunagi ei ole korralikku kontrolli selle üle, kuidas täpselt kedagi andmebaasides kataloogitakse ja kelle kätte info lõpuks jõuab. Isegi USA senaator Ted Kennedy pidi 2004. aastal lennujaamas tükk aega bürokraatiaga võitlema, sest tema nimi oli sattunud USA No-Fly listi (keegi oli oma alias’ena kasutanud T. Kennedyt). Aga mis juhtuks tavalise Eesti kodanikuga, kes satub juhuslikult TSDB-sse (Terrorist Screening Database), sest ta on Kentmanni tänaval mõne „kahtlase” isikuga koos pildile jäänud? Või oma igapäevase rutiiniga kellelegi veider tundunud?

Pealegi ei kinnita praktika, et USA suudaks oma saladusi hoida. Wikileaksi juhtum näitas ilmselgelt, et USA andmebaasid lekivad ja võimud ei saa sinna midagi parata. Eks tõendanud sama ju ka Postimehe artikkel. Kui info jõuab Assange’ile, Postimehele, Bildtile, Der Spiegelile, siis võib see lekkida kellele tahes. Ka neile inimestele, organisatsioonidele ja riikidele, kellel on huvi andmeid kurjasti kasutada.

Muidugi on mõistetav, et USA keskendub eelkõige oma valitsuse ja kodanike huvidele. Kuid see ei tähenda, et kõik teised maailma riigid peaksid sõnatult sedasama tegema. Loo algul toodud juhtumite puhul pole tegemist „riikidevahelise koostööga” turvalisuse nimel, vaid täiesti ebasümmeetrilise suhtega. Luuretegevuse tulemusi ei jaga USA ei Saksamaa ega Eestiga. Andmeid soovib USA kõigilt, aga järeldusi antakse eksklusiivselt üksnes „valitute klubi” ehk FVEY liikmetele (USA, Suurbritannia, Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa).

Pariteetsust  pole ollagi

Pariteetsusest pole üldse mõtet rääkida. Eesti Washingtoni saatkonnal ei ole samu privileege, mis USA Tallinna saatkonnal, ja NSA ei jaga Saksamaale suurtes kogustes metadata’t vastavalt Saksamaa huvidele. Eesti ja Saksamaa on kergekäeliselt ära andnud tüki oma suveräänsust (kontrollida täielikult igasugust jälgimistegevust) ehk oma kodanike kaitse kolmandate riikide huvide eest. Vastu pole me saanud midagi.

Eesti täidab NATO kohustusi täielikult, pareminigi kui mõni teine (2% eelarve nõue on meil alati täidetud olnud, ühistel missioonidel osalemisest kõnelemata). Eestis on olemas nii politsei kui ka kaitsepolitsei, mille ülesanne on tagada turvalisus meie tänavatel, nii et see oleks kooskõlas Eesti põhiseaduses kirja pandud inimese eraelu kaitsega. Seega ei ole meil tegelikult mingit vajadust teha kolmandatele riikidele niisama kingitusi. Muide, ohtlikke kingitusi.

Diplomaatia reeglid nõuavad, et see, mis on lubatud ühele saatkonnale, peaks olema lubatud ka kõigile teistele saatkondadele. Lubada kõigil Eestis asuvatel saatkondadel oma äranägemise järgi inimeste käike jälgida ja omaenda mittejagatavatesse andmebaasidesse salvestada on ilmselgelt väga suur julgeolekurisk. Suvalise võimuga andmete jagamine ei pruugi tähendada üksnes seda, et meie kingitusi kasutatakse mõne teise riigi valimiskampaanias võimu saavutamiseks, vaid sedagi, et ühel hommikul avastavad ka Eesti kodanikud oma pinnalt kellegi ehitatud salavangla, kus inimesi piinatakse.

Autor: Oudekki Loone

Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 31. mail 2015

Kuidas kaitsta kaitsetuid?

Kujutage ette, et te möödute tiigist ja näete uppuvat last. Kas te päästate lapse või kalkuleerite, et ehk jääte tööle hiljaks, ja püüate kindlaks teha, ega laps pole muslim või mustanahaline? Ma arvan, et vastus on ilmne. Kõigepealt tuleb päästa laps. Kui ta ei tea, kus on tema kodu, kui tal ei ole kodu, siis tuleb küsida abi lähima linna sotsiaaltöötajalt.

Kujutage ette, et Venemaa valitsus kukub kokku. Iga päev tuleb üle Eesti piiri 200–800 inimest, kellel ei ole dokumente (ja kes on pärit väga erinevatest maailma paikadest). Nad on hirmunud ja ütlevad, et nemad tagasi ei lähe, laske või maha. Laseme maha? Kindlasti mitte. Püüame leida neile mingi peavarju. Pärast seda tuleb meil igaühe kohta kindlaks teha, kas tegemist on põgeniku, majandusimmigrandi, kodusõja aktiivse osalise, terroristi, mafiooso või kellegi teisega, et tema tuleviku kohta otsus langetada. Selleks et protsess oleks inimlik, kiire ja aus, tuleb ilmselt küsida abi ja solidaarsust meie Euroopa Liidu kaaslastelt, sest üksnes Eesti ressurssidest jääb väheks.

Vahemere-äärsed riigid on praegu just niisuguses olukorras. Tõesti, selle olukorra on põhjustanud mitu väga keerulist faktorit: sõjad, kolonialism, elitarism, diktaatorlus, läänemaailma sekkumine, vaesus. Just põhjuste rohkuse tõttu ei ole võimalik osutada kindlatele vastutajatele, kellel lasuks moraalne kohustus olukord lahendada. Küll on aga siin nüüd ja praegu uppuvad ja/või oma elu päästmiseks pagevad inimesed, kellele tuleb leida mingi koht. Ülejäänud probleemidega tuleb loomulikult ka tegeleda, aga see ei vähenda vajadust „päästa uppuv laps”.

Eestis peetakse nõrgemate ja hädasolijate aitamist väärtuseks. Veelgi enam, meie põhiseaduse 9. paragrahv annab kõigi ja igaühe õigused ka Eestis viibivatele välismaalastele. Me tunnustame kõiki inimesi võrdselt inimestena, see on üks eestimaalaste iseolemise alustalasid. Seetõttu on väga oluline, et me ulataksime Euroopa Liidu lõunapoolsetele kaaslastele käe, et aidata neil liiga suurte põgenikevoogudega toime tulla. Inimesed, kes põgenevad piinamise, sõjategevuse, tagakiusamise, kindla surma eest, otsivad kaitset Euroopast, kus on rahu, mitte tingimata mõnest konkreetsest riigist. Seega tulebki pakkuda neile ühiselt kokku lepitud reeglite järgi kaitset Euroopas.

Ühine vastutus

Euroopas tuleb luua ühtne „pagulaste Schengen”, kus põgenik küsibki vormiliselt kaitset Euroopa Liidult ja mitte mõnelt üksikult liikmesriigilt ning kus Euroopa Liit, mitte pagulane määrab, millises liikmesriigis varjupaik realiseerub. Kõik asüülikulud korvatakse ühiselt. Ka varjupaiga olemus ja taotlemisprotseduurid on ühistel alustel ning hõlmavad kiiret otsustamist ja keeldumise korral efektiivset väljasaatmist. Iga liikmesriik panustab pagulassüsteemi vastavalt demograafilisele kaalule (Eestile umbes 0,2% Euroopa pagulastest, Itaaliale umbes 12%). Kui asüülitaotlejate hulk oleks selline, oleks see Eestile 2010. aastal tähendanud umbes 110 ja Itaaliale umbes 7000 pagulast, 2014. aastal vastavalt 320 (Eesti) ja 20 000 pagulast (Itaalia). Mõnisada inimest aastas suudab Eesti vastu võtta, pakkudes peavarju neile, kellel ei ole seda kusagil mujal maailmas.

Pagulaste arvu ülempiir tuleb stabiliseerida iga-aastase Euroopa Parlamendi diskussiooni käigus. (Mitte Komisjoni poolt määrates! Euroopa Parlament on Euroopa Liidu ainus rahva otsemandaadiga institutsioon!) Ülempiiri kehtestamise aluseks tuleb võtta küsimus: kui palju raha suudame eraldada pagulastele inimväärse elu pakkumiseks? Iga-aastane eelarvearutelu peab andma vastuse selle kohta, kui paljudele pagulastele saame garanteerida elukoha, keele- ja kultuuriõppe programmi ning vajaduse korral kutseõppe, lihtsustamaks nende integratsiooni tööturule.

Niisugune koostöö tagab Euroopale, et asüül täidaks oma rolli kaitsta kaitsetuid ega muutuks immigratsiooni tagaukseks. Varjupaigapoliitika ei asenda immigratsioonipoliitikat, põgenikud ja immigrandid on erinevad liikumiskategooriad ja neid tuleb erinevalt kohelda. Varjupaigataotlejad paluvad kaitset, sest nende riik ei suuda tagada neile ellujäämist (või mittepiinamist). Immigrandid soovivad siseneda selleks, et elada ja töötada soovi järgi. See ei ole enam „uppuv laps”, immigratsioonikvoodid tuleb paika panna eraldi aruteluga.

Niisugune koostöö tagab Eestile sellegi, et kui mingi õnnetu juhuse tõttu peaks Venemaal tõesti puhkema kriis, siis saame ka meie loota teiste Euroopa Liidu riikide toetusele otse siia suunduvate voogude ohjeldamiseks.

Autor: Oudekki Loone
Artikkel ilmus Eesti Päevalehes 13. mail 2015

Odav laenuraha tööle tuleviku heaks

Kujutleme Annat. Ta tahab avada kohviku. Näiteks Raplas, oma kodulinnas. Anna on andekas, ettevõtliku meelega inimene, tal on hea äriplaan, puuduoleva algkapitali saab pangast küll. Kohviku avamisega kõigi heaolu tõuseb, nii selle tõttu, et Anna palkab mõned inimesed, kui selle tõttu, et Anna kohvi ja saiakesed on head. Järjekordne näide sellest, kuidas heaolu ja majanduskasv tõuseb eelkõige eraettevõtjate tegutsemise tulemusena?

Vale – Anna tublidus on vaid pool pilti. Selleks, et Anna kohvikut avada saaks, on tarvilik väga spetsiifilise keskkonna olemasolu. Tal on vaja kaasaegse ühiskonna ulatuslikult subsideeritud hüvesid nagu teed, tänavad, veevärk ja elekter. Tal on vaja keerukat omandiseaduste süsteemi ning kohtu- ja korrakaitsesüsteemi, mis neid seadusi tagaksid. Tal on vaja palgata korralike oskustega inimesi, kelle puhul ta ei pea kartma, et suvaline haigus tema kohvikugraafiku segi lööb. Ilma kogu selle süsteemita ei suudaks ka Steve Jobsi ja Henry Fordi ühendatud jõud midagi saavutada, sõltumata nende individuaalsest andekusest või motivatsioonist. Minge vaadake Somaaliasse. Valitsused ei kuluta lihtsalt raha. Head valitsused kaasinvesteerivad oma kodanikega, luues tagapõhja, milleta erainvesteeringud on võimatud. See ei tähenda, et iga suvaline valitsuse kulutus on tingimata hea, kuid läbimõeldud ja tõsised valitsuse investeeringud on ainus tee meie ühise elukeskkonna arendamiseks.

Anna sai oma plaanid ellu viia tänu pangast laenatud rahale. Ka Eesti valitsusel tuleb kaaluda, millistest allikatest leida kapitali oma investeeringute jaoks. Erinevalt Annast on senised valitsused aga rahvusvaheliste finantsturgude võimalused praktiliselt kasutamata jätnud: Eesti valitsussektorivõlg on ebatavaliselt väike (2013. aasta andmetel 6% GDPst). CIA World Factbooki andmetel on Eestist väiksem võlg ainult Liibüal, Omaanil ja Libeerial. Saksamaal on valitsussektori võlg 79.9% GDP-st, Ühendkuningriigil 91.1%, Jaapanil 226%. Isegi naftariigil Norral on võlg 30% GDP-st. Need valitsused investeerivad oma inimestesse ja oma majanduskeskkonna eksistentsi. Tulemuseks on rikkad ja innovatiivsed majandused. Eesti ja Libeeria ei investeeri. Libeerias on ebola, Eestis laiaulatuslik emigratsioon.

Ei ole ühtegi objektiivset majanduslikku põhjust, miks Eesti ei ole laenu võtnud, tegemist on valitsuse suutmatuse või soovimatusega inimestesse investeerida. Vaatame fakte. Praegu on raha erakordselt odav – Euroopa nominaalsed interessimäärad on kõige madalamal tasemel kogu ajaloo jooksul. Sõna otseses mõttes: alates kaasaegse finantssüsteemi loomisest lääne-Euroopas umbes 18. sajandil, ei ole nominaalsed intressimäärad Euroopa peamiste riikide jaoks kunagi olnud madalamad. Kui eeldada konservatiivselt, et tuleviku inflatsioon saavutab Euroopa Keskpanga seatud eesmärgi 2% ja Eesti pikaajaliste võlakirjade intressimäärad on võrreldavad Läti omadega, siis saame teha avalikke investeeringuid kõigesse, mis hõlbustab tuleviku rikkust, reaalse intressimääraga umbes 0.18%.

Heidame Eestimaale karmi investori pilgu. Milliseid võimalusi näeme, et panna laenuraha tööle tuleviku heaks hinnaga 0.18%? Kas meie meditsiinisüsteem on kõigile kättesaadav ning kogu Euroopas tuntud oma kvaliteedi poolest? Kas kõigis maakondades on ettevõtjaid koondavad industriaalalad, millega on integreeritud kaasaegne kutseharidus? Kas kõik külateed on korras, kas turist pääseb kõigi meie vaatamisväärsuste juurde? Kas ta teab kuidas need üles leida? Kas iga Eesti inimene saab omandada oma võimetele vastava kõige kõrgema haridustaseme? Kas Eesti eksport tõuseb igal aastal tänu meie saatkondade juures olevatele kaubanduskodadele?

Praegu on Eestil unikaalne ajalooline võimalus. Me saame luua endale parema tuleviku, investeerides meie inimestesse ja elukeskkonda olukorras, kus need investeeringud on peaaegu tasuta. Täna on meil võimalik sisuliselt tasuta saadavat raha paigutada tõsistesse tootlikesse projektidesse, et võiksime ausalt igaühele lubada: „ütelge oma sugulastele ja sõpradele, et nad tuleksid Eestisse tagasi. Siin saab tööd kõigile ja keegi ei pea enam häda sunnil lahkuma.“

Kui me seda võimalust ei kasuta, siis teeme kuriteo tuleviku vastu.

Autor: Oudekki Loone
Artikkel ilmus Äripäevas, 16 jaanuaril 2015

Hakatuseks käibemaksureform

Käibemaksu üldmäära võiks alandada praeguselt 20%-lt 15%-le

Eesti riik elab praegu sisuliselt sellest, et me maksustame vaesust. Viimaste valitsuste „vähendame otseseid ja tõstame kaudseid makse” poliitika haukab järjekindlalt aktsiiside ja käibemaksu tõstmisega kõige suurema tüki kõige vähem kindlustatute käest.

Inimeste ostujõu vähenemist ei saa enam ignoreerida keegi, kes ühiskonnast natukenegi huvitub: sestap tehakse miinimumpalga tõstmise või selle tulumaksust vabastamise ettepanekuid. Need on väärt mõtted, ent jäävad tühjaks, kui kaudsete maksudega midagi ette ei võeta. Kui 2015. aastaks plaanitud 1% tulumaksualandus ja üheksaeurone tulumaksuvaba miinimumi tõus säästab 500-eurose kuupalgaga inimesele umbes viis eurot, siis ei korva see kuidagi umbes 75 eurot, mille võrra toosama inimene oma toasooja eest tänu 2007. ja 2009. aasta käibemaksutõusudele rohkem maksab. Siseturule tootvad ettevõtted kannatavad samuti, sest Eesti inimeste võimetus soovikohaseid oste teha lööb neid esimesena.

Käibemaks ei peaks aga olema malakas, vaid skalpell majanduse paindlikuks juhtimiseks. Näiteks Ühendkuningriigis ja Iirimaal on toit, veevarustus ja raamatud käibemaksuvabad, Luksemburgis on toidu ja vee käibemaks 3%, Itaalias ja Hispaanias 4–10%. Põllumajandustarvete, restoranide ja spordiürituste maksuerisused on samuti levinud. Põhimõte on erisustel sarnane: esmatarbekaubad, mida inimene peab normaalseks eluks soetama, ei tohiks olla maksustatud, ning käibemaks saab soodustada teatud liiki, näiteks keskkonna­hoidlikumat tarbimist.

60 eurot rohkem kätte
Inimeste elu parandamiseks ning Eesti majanduse elavdamiseks tuleb hakatuseks käsile võtta käibemaksureform. Kui inimene saab kätte 400 eurot kuus ja sellest 300 kulutab toasooja, esmatarbekaupade ja söögi peale (mille sisse on arvestatud 20% käibemaksu), siis käibemaksuvabastus jätab talle kuni 60 eurot rohkem kätte, mis võimaldab valikuvabadust kaksteist korda rohkem kui 1% tulumaksualandus.

Käibemaksu üldmäära võiks alandada 20%-lt 15%-le (EL-i nõutav miinimum), erimaksumäära alandada 5%-le. Kindlasti tuleb minimeerida esmatarbekaupade maksustatust. Toidu, lapsemähkmete, prillide, õppevahendite, vee soetamise eest riik tegelikult maksu küsida ei tohiks.

Inimesed, kes enne ei saanud endale lubada midagi peale hädavajaliku, saavad siis osta midagi veel ja nendel väikestel ostudel on kokku suur mõju majanduse üldisele kasvule. Seda mõju saab veelgi suurendada käibemaksu üldmäära alandades, mis jätab ka jõukamatele inimestele rohkem raha kätte: sisetarbimine suureneb, Eesti ettevõtetel tasub rohkem toota. Ja kokkuvõttes võib riigikassasse jõuda rohkemgi raha kui praeguse kõige vaesematelt koorimise arvel.

Käibemaksu ja kaudsete maksude asemel tuleb maksusüsteemi rõhk nihutada (ettevõtete) kasumile: kui meie inimeste haridust ja tervist kasutatakse erakasumi loomiseks, siis tuleb selle eest ka tasuda vastavalt sellele, kui palju kasumit teeniti (mitte vastavalt sellele, kui palju kellelgi töötajaid on). Suurte spetsiifiliste projektide rahastamiseks tuleb aga kasutada finantsturgude võimalusi: Eesti on riigilaenud ja muud finantsmehhanismid oma iseseisvuse jooksul täiesti kasutamata jätnud.

Autor: Oudekki Loone
Ilmunud Eesti Päevalehes, 1. detsembril 2014

Võrumaa juured

1. Kuulsin, et Sul on Võrumaaga tihedad sidemed ja et Sul on siin ka oma talukoht. Millised need sidemed on? Kust su vanemate eellased täpselt pärit on ja millega nad siin Võrumaa tegelesid? Kas Sul on siin ka praegu sugulasi, kellega suhtled?

Mu esivanemad on kagu-Eestis elanud inimpõlvi, dokumendid ulatuvad Põhjasõjani. Aga ju nad ka enne ikka sealkandis elasid. Eks sugulasi elab siin praegugi ja muidugi käime läbi, eriti ema täditütrega, kes on Rõuge vallas talupidaja.

Ema suguvõsa ongi täielikult praeguselt Võrumaalt, isa isa-poolne suguvõsa samuti. Ema isa sündis Rõuges talupidajate esimese lapsena. Vanaisa ikka rääkis sellest, kuidas tema sünnikodust paistis Viitina viinavabriku korsten, käisin kunagi seda paika tolle kirjelduse järgi otsimas. Korsten oli ikka püsti! Vanaisa lõpetas 1928. aastal Võru Poeglaste Gümnaasiumi, edasi järgnesid õpingud Tartu Ülikoolis. 1938. aastal tuli Võrumaale tagasi ja jäi siia alaliselt elama. Ta töötas õpetajana Mõniste Algkoolis, Misso 7-klassilises koolis ning alates 1950. aastast Antsla Keskkoolis, kus õpetas füüsikat ja matemaatikat. Ta oli sirgeselgne ja aus mees, kes samas alati rõhutas, et kõikide probleemide lahendamisel tuleb ikka kaasata tervet talupojamõistust ja paindlikkust. Vanaisa oli mulle paljuski eeskujuks, ja mulle teeb alati head meelt kui kohtun tema õpilastega, kes ikka ta kohta häid sõnu ütlevad. Eriti teeb südame soojaks, kui tema ametikaaslastest õpetajad vanaisa meenutavad, näiteks Virumaa tuntud koolijuht Tõnu Joab: “Antsla keskkoolis oli legendaarne õpetaja Rudolf Sikk, kes andis meile füüsikat. Tema on ka tänaseni meeles kui laiade teadmiste ja haruldaselt huvitava esinemisega mees.”

Vanaema Valli Sikk (neiuna Koch) sündis Mõnistes Lüüsi talus talupidajate tütrena. Lõpetas 1936. aastal Valga Tütarlaste Gümnaasiumi ja astus samal aastal Tartu Ülikooli, mille lõpetas 1946 aastal arstina. Töötas arstina alguses Missos ja alates 1950. aastast Antslas. Vanaema lood Misso-aastatest õpetasid mind alati küsima: kuidas on õiglane. Näiteks kõneles vanaema, kuidas ta arstina võttis enda juurde õdedeks nende talude peretütreid, kelle vanemad olid ära küüditatud. „Mul ei olnud tookord mingit hirmu,“ ütles ta, „sest nii oli ju lihtsalt õige“. Alles aastaid hiljem olukorda analüüsides leidis ta, et tegelikult oli ju ohtlik samm, endal väikesed lapsed kodus. See lugu on mind õpetanud alati, kui ma olen segaduses või pean tegema tähtsaid otsuseid, lihtsalt oma sisetunde käest küsima „aga kuidas on õiglane“, ning siis sellest vastusest lähtuvalt tegutsema.

2. Ütlesid, et olid ka lapsepõlves palju Võrumaal. Millised mälestused on Sul sellest ajast?

Kõige tugevam mälestus on vist ühised suveõhtusöögid Antslas, kui päike hakkab loojuma ning me istume kõik ümber suure ümmarguse laua. Toidud olid erinevad, mõnikord pannkoogid, mõnikord hoopis oma aia salat, sink ja kala, aga alati piparmündi- või melissitee. Teelõhn, raamatutelõhn, sooja puu lõhn… Ja vanaisa kuulab raadiot, kust üteldakse ninahäälega „Siin Ameerika Hääl, Washington“. Kui ma aastaid hiljem käisin tõepoolest Ameerika Hääle toimetuses, siis tuli see kõik mulle teravalt meelde, inimesed rääkisid seal päriselt „Ameerika Hääle“ häälega!

Võrumaal on alati väga hea inimestega suhelda. Ühelt poolt ollakse suhtluses ausad ja avatud, otsekohesed ja mitte susijad, ehkki see võib tähendada ka, et otsekoheselt halvasti üteldakse. Kuid teiselt poolt tasakaalustab seda täiesti omalaadne huumorimeel, et otsekohesus viha ei tekitaks, on kõik ütlemised tembitud paraja annuse naljaga. Vajadus keerukaid ja rõõmsaid nalju teha tegelikult nõuab mõttetööd ja vaimset pingutust, ma arvan, et see on üks hea keskkond kasvamiseks! Kuidagi enamik asju, mis on minu lapsepõlves ilusad ja armsad, seostuvad mul just kagu-Eestiga, Võrumaa on miski, mis on alati minu südames ja mida ma tahan kõige halva eest kaitsta, nii nagu mina suudan. Ma tahan ka Euroopa Parlamendis mõelda just Võrumaa peale ja selle peale, kuidas meie ühised poliitikad peavad olema selle maa huvides.

3. Sul on Võrumaal oma talu (või maja?). Kus, kuidas ja millal Sa selle endale soetasid ja kui sageli seal käid?

Meie perekond hoiab alles talukohta Ähijärve külas, kus mu ema sündis. Oli sõda ja vanaisa sattus pimesoole lõhkemisega haiglasse, vanaema oli samal ajal viimasid päevi rase. Nii juhtuski, et kui sünnitus algas oli vanaema üksi kodus ja lähim elus inimene küllalt kaugel. Mu tubli vanaema siis steriliseeris kuumas vees käärid nabanööri lõikamiseks, sättis imikupesuvee ja mähkmed käepärast ja võttiski minu ema siia maailma üksi vastu. “Elati ju ennegi,“ ütles mu vanaema ikka, kui mingitest raskustest juttu tuli, ta võttis neid ikka praktilise meelega ning hädaldada vist ei osanudki. Ähijärvel on väga tore mets, kus me kah seenel-marjul käime, rääkimata ujumisretketest Ähijärves endas ja punase veega Saarjärves. Lisaks on meil Antslas alles ka vanaema ja vanaisa ehitatud maja, kus me suviti elame. Hiljuti remonti tehes sattusin vanaema ja vanaisa kirjadele tollest ajast, kui nad seda maja ehitasid ja kuidagi suutsid nad materjalide hankimise praktiliste probleemide kirjeldamisse panna nii palju inimlikku soojust, et ma peaaegu tundsin jälle nende lähedalolekut.

4. Mis on Sinu lemmikpaigad Võrumaal?

Oh, neid on nii palju, mul on tunne, et teen teistele liiga, kui mõned välja valin. No vast siis Antsla, Ähijärve, Rõuge ja Haanja vallas Ruusmäe külas asuv Rogosi mõis. Tolle mõisa lähedal on Pütsepa surnuaed, kuhu on maetud mitu põlvkonda mu esivanemaid. Nende haual ikka mõtlen Ernst Enno luuletusele „kui õitsvad kodus valged ristikheinad“… Ma tean, et nende kõigi endiste kodude kohal hõljub ka valgete ristikheinte lõhn.

5. Kas Sa Võru keelt ka mõistad?

Arru saa aga ei kõnõlõ peris kõrralikult.

 

Ilmus Võrumaa Teatajas 22. aprill 2014

Eesti vajab revolutsiooni

17. märtsi “Jüri Üdi klubis” küsis saatejuht Jürgen Rooste, kas 21. sajandil oleks veel vaja revolutsiooni. Kas maailm, kus me praegu elame, vajaks selget poliitilist muutust?

Möödunud sajandi üheksakümnendate aastate alguses tõi laulev revolutsioon meile, kõigile Eestimaa inimestele, kollektiivse vabaduse. Võimaluse ise otsustada, kuidas me ennast valitseda tahame ja millistest väärtustest lähtuvalt korraldada ühist elu. Need väärtused panime kirja põhiseaduses. See põhiseadus põlistas ka tolle revolutsiooni ideaalid, tõstes oma teises peatükis keskmeks inimese ja tema võimaluse elada võimalikult head elu. Õiguse eneseteostusele. Haridusele. Tervise kaitsele. Ühingutesse koondumisele.

Nüüd, kakskümmend aastat hiljem on need imelised ideaalid sumbunud numbrifetišisse. Me ei kõnele enam sellest, kuidas iga laps saaks parimal viisil oma andeid arendada vaid paneme koole pingeridadesse. Lastel keelatakse teha enda valitud eksameid, sest äkki tõmbab see kooli järjestuses allapoole. Vabariigi juhtimisel ei küsita enam, kuidas tagada võimalikult hea keskkond kunsti ja kirjanduse loomiseks, vaid koolitatakse kirjanikest raamatupidajaid. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ei toeta võimalikult hea toote turuletoomist, mis võiks kõigi elu paremaks teha vaid on kõige perspektiivikamaks majandusharuks muutnud projektikirjutamise. Eelarve tasakaalust on saanud eesmärk omaette, eelarve ei peegelda enam vabariigi tegevusi põhiseaduse ellu viimisel, vaid on muutunud puuslikuks, kuldvasikaks, mida kummardada.

Numbrifetiši säilitamise tagab ideoloogia. Viimasel kümnel aastal on hakatud tegema identiteedipoliitikat pärispoliitika asemel. Avalik arutelu on keskendatud “õige eestlase” kuju leidmisele, kirjeldades seda kokkuhoidliku, vaikse, kõigega rahul oleva enesessetõmbunud individualistina. Põhiseaduse aktiivne, ettevõtlik, töökas ja kogunemisaltis, elu paremaks ehitav inimene on vajunud unustusse. Kuni me küsime “kes võib siin maal elada” ei saa me küsida “kuidas siin maal võimalikult hästi elada”. Abstraktsete identiteedikujutelmade maailmas ei saa kunagi mõttekalt arutada, kuidas kõigile võimalikult kõrget elujärge tagada. Niisugune mõtteraam nõuab hoopis, et me peaksime kõik enesestmõistetavaks just neid väärtusi, mis toetavad avalike kulude kokkuhoidmist saavutamaks head kohta suvalises peaministrile meeldivas nimekirjas.

Selline aruteluviis on kasulik ainult ühele ühiskondlikule klassile. Neile, kes on praegu võimul ja kutsuvad ennast eliidiks. Identiteedipoliitika raamides saab “õigetelt eestlastelt” nõuda pidevaid ohverdusi ja kartulikoorte söömist. Ikka selleks, et vabariik oleks mõnes edetabelis kõrgemal kohal ja tulumaks veelgi väiksem. Kuid paraku peavad neid ohverdusi tegema need, kes võimul ei ole ja eliiti ei kuulu. Veel enam: mida kaugemal inimene eliidist asub, seda enam ta peab ohverdama. Heaks näiteks on uue valitsuse otsus süvendada veelgi Eesti niigi regressiivset maksusüsteemi, suurendada tarbimismakse ja vähendada tulumaksu. Mida vähem inimene teenib, seda suurema osa oma sissetulekust ta ära kulutab, seda suurema osa oma rahast annab ta riigieelarve tasakaalu saavutamiseks. Küüniline kava suurendada Eesti Loto reklaami ja vähendada suurfirma aktsionäride dividendidelt võetavat maksu tähendab sisuliselt otsust teenida inimeste sõltuvuselt, tagamaks samal ajal käputäiele juhtidele muretu elu. Loomaks maailma, kus hästi elab ainult eliit ja kus kõik teised on ohverdatavad, äravisatavad. “Valedeks eestlasteks” sildistatavad.

See süsteem tagab ka olukorra, kus eliiti keegi ei ohusta. Kus võimule saavad tulla ainult need, kes on juba sündinud võimulolijate hulka, sest ainult nemad saavad lubada hüvesid, mis on eelduseks juhtivatele positsioonidele tõusmisel. Heaoluriik, kus kõik avalikud koolid pakuvad võimalikul kõrget kvaliteeti, kus on täistööhõive, kus heatasemeline arstiabi on kättesaadav kõigile, ohustab eliidi võimu. Sellepärast nõuavad eliidid kõikjal Euroopas pensionisüsteemide lammutamist, avalike õppeasutuste rahastamise vähendamist ning kõnelevad inimese eneseteostuse asemel inflatsiooniprotsendi laest, defitsiidist ja vajadusest avalikke kulusid vähendada. Muidu nad kaotaksid oma sünnipärased privileegid. Privileegid, mis eksisteerivad ainult tänu sellele, et numbrifetiši varjus nõutakse inimestelt rohkem makse, kui neile avalike teenuste näol tagasi antakse. Rahva ühine kasum ei muutu koolideks ja spordiradadeks vaid hoopis luksuskaupadeks, sõpradest bürokraatide armee palkadeks, palmisaarte koolitusteks.

Jah, on vaja revolutsiooni, revolutsiooni numbrifetiši vastu. Revolutsiooni, kus Eesti Põhiseadust ei jäeta ainult ilusateks sõnadeks paberil vaid kus see tegelikult ellu viiakse. Kus igaühe õigus eneseteostusele on ka päriselt kättesaadav ja kus haridus on vaba kõigile, tervise kaitse samuti. Ainult nii saame tagada Eesti rahva püsimise läbi aegade. Muidu sööb viimase aastakümne liberistlik majandusrevolutsioon kõik lapsed ära.

Ilmus Eesti Päevalehes, 26. 03. 2014

Igapäevased kangelased

Nad on meie igapäevased kangelased. Needsamad, kes igal hommikul ärkavad enne teisi, sest hommikusöök tuleb valmis teha. Rahustada hommikusi turtsatusi naeratusega, aidata lastele riideid selga ja kiita abikaasa lipsu. Minna siis bussi või trammi peale või istuda autorooli, rappudes tihti pikka teed, mõnikord terve tunni, et jõuda töökohale. Taaskord naeratada, lahendada pingeid, olla kohusetundlik, pakkuda uusi ja hiilgavaid ideid, motiveerida kõiki – teha toredat tööd, kuid sageli väga väikese palga eest. Mis mõnikord on karjuvalt väike, aga keelduda ka ei saa, sest perekond ei tule ilma toime. Tihti on nad ainsad, kes teenivad, ja see teenistus on väga hoolikalt jaotatud: pangalaen või üür, toit, elekter, küte, riided, mõnikord laste huviring – ja sealt ei jää enam midagi üle. Tema enda jaoks. Ja koju jõudes ei saa lihtsalt istuda ja puhata, sest lapsed tahavad tähelepanu, kõik tahavad süüa, kodu koristamist, algab teine tööpäev. Rõõmus tööpäev, täis armastust ja hoolitsemist, aga siiski väsitav, ikka saab jõud otsa. Kõige raskem on päevast päeva jaksata. Aga Eestimaa naised suudavad seda.

8. märts on naiste püha. Meie kõigi püha. Selleks, et keegi ei unustaks, et väga paljud naised töötavad korraga kahel kohal: palgatööl ja kodus. Esimesel puhul on nad tihti halvemini tasustatud kui mehed. Ka naisprofessionaalid, tippjuhid ja spetsialistid, peavad iga päev tõestama, et nad  naisena on sama tublid kui mehed – ja ka naisprofessionaale ootab kodus teine tööpäev. Just seepärast on naistepäeva komme see, et mehed koristavad, teevad süüa, pesevad nõusid. Kuid mitte  lihtsalt rituaalina, need teod näitavad, kui raske on elada siis, kui kodu toimivana hoidmine jääb peamiselt ainult ühe õlgadele. Ma loodan, et pärast iga naistepäeva leidub aina enam perekondi, kes teevad muutuse selles igapäevases rutiinis ning jagavad kodukorraldust võrdselt. See on kõigi asi, kodu peaks olema armastus, mitte töörabamine. Ma loodan, et igal aastal pärast 8. märtsi tehakse organisatsioonides muutusi ja ei vaadata naistöötajat pelgalt sellena, kes peab lahendama tülisid ja teistel tuju heaks tegema. Sest ka töökeskkond on võrdselt kõigi otsustada ja mõjutada ning emotsionaalsete pingete lahendamine on kõigi ülesanne.

Meie igapäevased kangelased on välja teeninud rohkem, kui ainult koduseinte vahel tähistamist. Ma arvan, et me kõik vajaksime rohkem, kui ainult üht õhtut lilledega. Peaksime ühiskonnana näitama, et peidetud koormuse ainult naiste õlgadele asetamine on vale. Ma arvan, et me võiksime kuulutada 8. märtsi riiklikuks pühaks, et anda kõigile vaba mõtlemisaega, kuidas luua ühiskonda, mille puhta, sõbraliku ja naeratavana hoidmine ei oleks ainult naiste mure.

Vastasel juhul võib juhtuda, et meie kangelased väsivad siiski. Ja valivad mõne teise ühiskonna, kus nende palgatöö eest rohkem makstakse ja kus ei pea tõestama, et naised on ka inimesed. Nii nagu kahjuks paljud on juba ostustanud.

Autor: Oudekki Loone
Ilmus osaliselt Delfis.

Post Navigation